hävitusjõud oleks maksimaalne. Muidugi, see on kauge tuleviku muusika, millest julgevad unistada ainult kõige südimad inimsoosõbrad, aga ometi on aeg ligi, kus rahuaate teostus omandab uue ja elulise suuna. Seni aga peab ootama uusi sõdu, uusi lahinguid, sest inimene armastab hävitada ja tappa. Üldse, kust inimene on üle käinud, seal on lage taga, sest inimene armastab hävitust ja surma. Minge või tsirkusse ja vaadake, mis seal sünnib: seal peab mees tegema oma kunsttükke ikka kõrgel lae all ja ilma kaitsevõrguta, ehk muidu ei huvita ka kõige kaelamurdvamad tembud kedagi. Miks mitte? Pole surma karta, õigem -- loota, inimene tahab ainult neid tempe näha, kus on kindel lootus surma peale. Mõistate? Teda vaimustab ja võlub ainult surm. Mis siit järgneb? Siit järgneb: kui oleks võimalik leida mingisugune kaitsevõrk, mis
Vai.kse Maja jõe, kükal?» «Olen nõs.» Niisiis muretsesid nad üe vana kirka ja labida ja alustasid oma kolmemiililist teekonda. Nad jõdsid päale higistena ning hingeldades ja heitsid maha lahedal kasvava jalaka varju, et puhata ja suitsetada. «See meeldib mulle,» üles Tom. «Mulle ka.» «Kuule, Huck, kui me siit varandust leiame, mis sa kavatsed oma osaga teha?» «Noh, sö on iga päv pirukat ja joon klaasi soodavett ja läen igasse tsirkusse, mis linna tuleb. Vean kihla, et mul on väa lõus.» «Aga kas sa ei kavatse osa ka tagavaraks jäta?» «Tagavaraks? Misjaoks?» «Noh, et hiljem oleks, millest elada.» «Oh, sel pole mõet. Taat tuleb üel päval siia linna tagasi ja lö ob oma kü uned sinna sisse, kui ma ei jõa seda enne äa tarvitada; ja võd kindel olla, et tema teeb kiiresti puhta tö o. Mis sa mõled oma osaga teha, Tom?» «Mina ostan uue trummi ja ehtsa mõ oga, ja punase kaelaräiku, ja buldogi kutsika, ja
annaabi.ee 
