Tõde ja Õigus II Terve tekst
liiatigi veel mõne koolipoisi poolt. Ehk kui see oleks sündinud veel mõnes võõras keeles, milles
tuubiti luuletisi pähe, siis oleks ehk teine asi, aga eestikeelseid luuletisi ei nõudnud keegi peast.
Vaevalt leidus õpetajaidki, kes neist oleks mõni teab kui palju osanud rääkida. Aga nüüd tuli see
Pajupill, kes luges ,,Kalevipoega" ja mingisugust ,,Vana kannelt", ning tema oli oma eestikeelsete
salmide peale uhke. Tema uhkus hakkas ka teistesse nagu tsirkuseuim ja varsti näis, nagu
kubiseks kogu asutis aina luuletajaist. Saadi isegi nõnda julgeks, et söandati oma salmikutega
minna Koovi juurde, lootes temalt arvamuseavaldust. Aga härra Koovi kui vaikne ja tagasihoidlik
inimene ütles:
,,Mina ei tea luulest midagi, eesti luulest ammugi mitte. Eesti luule peab olema isamaaline, aga
mina ei või oma isamaalusega kuigipalju kiidelda. Teie peaksite härra Mauruse enda juurde
annaabi.ee 
