Sellest võib järeldada kahte olulist asja. Esiteks, plasma või seerumi in vitro mõõtmised ei anna kunagi täit selgust nähtustest patsiendi vereringes in vivo. Teiseks, vere mittenjuutonlike omaduste eest on vastutavad vererakud, käitudes kui osakesed suspensioonis. Neil põhjustel tuleks reoloogiliste patoloogiate esinemisel mõelda just haigustele, mis seotud vererakkudega, mitte niivõrd plasmavalkude häiretele. Tsirkuleerivatest vererakkudest interakteeruvad plasmaga kõige rohkem erütrotsüüdid, kuna haaravad enda alla suure ruumi suspensioonis. Kuid erütrotsüüdid ei ole lihtsalt tavalised osakesed. Schmid-Shönbein kirjeldas oma katses uurides erütrotsüüte mikroskoopiliselt viskomeetris, et need rakud omavad kahte tähtsad omadust, mis on otseselt põhjuseks vere mittenjuutonlikele omadustele. Esimene on spontaanne agregatsioon, kui ei toimu vere liikumist ja nn raharullide teke. Kui panna veri liikuma ja
infektsioonid pidurtamatult, haavad ei paraneks ja kahjustatud kude võib jäädavalt nii jääda. Vahel on põletik esile kutsutud ilma põhjuseta või halvasti kontrollitud ning sellisel juhul on põletik koe kahjustuste põhjuseks. Põletik kui keeruline reaktsioonide kompleks koes, mis koosneb peamiselt veresoonte ja leukotsüütide vastusest olukorrale. Peamised keha kaitsjad võõr organismide vastu on plasmavalgud, leukotsüüdid ja ka koefagotsüüdid, mis pärinevad tsirkuleerivatest rakkudest. Põletiku mediatoorite ettevalmistamise ja see läbi põletiku võivad esile kutsuda mikroobid, nekrootilised rakud ja isegi hüpoksia. Sellised mediatoorid algatavad ja võimendavad põletikureaktsiooni, määrates ära põletiku intensiivsuse, mustri ja kliiniliste ning patoloogiliste avaldumisvormide ilmnemise. Põletiku reaktsioon on lähedalt seotud paranemis protsessiga. Samal ajal kui põletik hävitab käivitab ta ka rida reaktsioone, mis üritavad tervendada kahjustatud kude
annaabi.ee 
