Hiir rätsepaks
Tsilga poole rändama.
Minna kilomeetrit kolm;
tee on ilus, puudub tolm.
,,Tsilga, Tsilga, Tsilgake,
küll ma jõuan pärale!"
Auto sõidab rutuga;
äkitselt jääb peatuma --
juht teeb parandusi teel.
Jaanil üpris lõbus meel.
,,Tsilga, Tsilga, Tsilgake,
vaat kus jõuan pärale!"
Jaan on päris kaval mees,
tal on kriukaid kolu sees:
oma vankri sidus ta
auto külge salaja.
,,Tsilga, Tsilga, Tsilgake,
küll on tore sõidutee!"
Auto sõidab rutuga,
kuskil ei jää peatuma,
Tsilgast mööda kihutab.
Oh, kuis Jaan nüüd hädaldab:
,,Tsilga, Tsilga, Tsilgake,
mis nüüd juhtub minule?"
Viimaks auto seisma jäi.
Jaangi vankri vabaks sai.
Kurval meelel hakkas ta
Tsilga poole kompima.
,,Tsilga, Tsilga, Tsilgake,
millal jõuan pärale?"
Päike paistab palavalt,
Jaan peab käima käbedalt,
siis vast õhtuks jõuab ka
Tsilgasse ta kõndida.
,,Oh, mu Tsilga, Tsilgake,
tee on pikk ja vaevane!"
METSATALU TAAT JA HALDJAS
Oli mets ja metsas talu,
annaabi.ee 
