linnulaulu. Helikõrgust mõõdetakse hertsides, mis sisuliselt näitab, mitu korda sekundis helilaine võngub. 20 000 hertsi (Hz) ehk 20 kilohertsi (kHz) näitab, et helilaine võngub 20 000 korda sekundis. KUIDAS LOOMAD HELI TEKITAVAD? Nagu öeldud, on heli tekitamiseks vaja võnkuvat objekti. Seda võnkumist võib eluslooduses tekitada viiel erineval moel: 1. Lihasjõul pannakse võnkuma mingi kile või kotike. Selliseks kileks on näiteks tsikaadide heliorgan, mis kujutab endast väikest trummi, kus trumminahale mitte ei lööda, vaid see tõmmatakse lihasjõul tagasi ja lastakse lahti. Kileja koti võngutamisega tekitavad helisid mõned kalad. 2. Hõõrutakse ühte kehaosa vastu teist. Enamasti on nendel kehaosadel erilised moodustised, mis siis võnkuma hakkavad. Rohutirtsudel on näiteks jalgadel väikesed liistud ja tiibadel tillukesed kidad. Kui rohutirts oma
(liigist sõltuvalt) keskmiselt näiteks 13 või 17 aasta pärast. Sel ajal on neid kõikjal miljoneid. Niisugune pikk nukkumisaeg arvatakse hea olevat nimelt selleks, et ei saaks kujuneda välja neile spetsialiseerunud vaenlasi ja parasiite. On koguni pakutud välja huvitav hüpotees, mis püüab seletada küllaltki omapäraseid arve 13 ja 17: kuna need on algarvud, siis ei saa lühemaealised vaenlased ja parasiidid ajastada oma elutsükleid nii, et mõni nende põlvkond satuks tsikaadide omaga ühele lainele. Kui tsikaadi sigimistsükkel oleks näiteks 15 aastat, siis satuksid kolme või viieaastase sigimistsükliga parasiidid hea toidubaasi peale iga viienda või kolmanda põlvkonna järel. Koloniaalsed linnud kasutavad lahjendusefekti ruumilist ja ajalist aspekti kombineeritult, pesitsedes tihedates kolooniates kõik enam-vähem ühekorraga. Uurides oma üliõpilaspõlves randtiirude pesitsemist Väinamere laidudel, leidsin näiteks, et neil tiirudel, kes munesid oma
annaabi.ee 
