Aleksander Puškin
tundis elutüdimust. Teda jälitati ja laimati. Põgeneb Kaukasuse mägedesse. Ta loodab seal
leida seda õnne ja vabadust, mida Venemaal ei saanud. Kui ärkab, on ta küljes ahelad ta on
ori. Tserkessid on ta vangi võtnud. Tal on suur isu põgeneda tagasi kodumaale. Teine liin on
armastuse liin. Noor ilus tserkessitar armub mehesse. Ühelt poolt armastab teda aga teisalt on
see Venelane tema rahva vang. Armastus võidab ja tserkessitar aitab tal põgeneda. Aga kuna
tserkessitaril on aukoodeks, siis ta saab aru, et on väga rängalt eksinud rahva vastu ja uputab
ennast seejärel, sest ta on reetnud oma rahva.
Puskin armus Odessas oma ülemuse naisesse. Puskini üle kaebamine ja tema järel nuhkimine
ei meeldi. Kirjutab kirja vennale, et tahab Venemaalt ära minna. Kuigi ta ei saada seda kirja
ametliku postiga, loetakse see kiri ikkagi läbi ja tal tekivad suured pahandused. Sest seal oli
julgeid ütlusi Aleksander I kohta. Ta arreteeritakse ja vallandatakse