Kõige Kalgim Kiirgus Kosmoses Koostaja: 9.Klass 2011 Kuidas Inimene näeb Gammakiirgust Gammakiirguse avastas Prantsuse keemik ja füüsik Paul Villadr 1900. aastal Gammakiirguseks nimetatakse lainealaks ,kus footoni energia on suurem kui 100 keV(kiloelektronvolti) Üks elektronvolt on energia, mida elektron saab läbides potensiaalise vahe (vaakumis)1 volt. Gammakiirhust saab vaadelda Tserenkovi teleskoopidega. Gammakiirgust on võimalik mõõta tänu USA füüsikule Arthur H. Comptonile. Copmton avastas kõrge energiaga footonite hajumise mida nüüd nimetatakse Comptoni hajumiseks. Kust Saab Gammafooton Oma Energia 1961. aastal mõõteti esmakordselt kosmilist gammakiirgust orbiidil Explorer 11 pardalt,kus ennustati sellist kiirguse võimalikkust. Gammaastronoomia uurib kõige energiarikkamaid nähtusi Universumis,näiteks supernoova
Ioniseerivate osakeste registreerimiseks kasutatavad seadmed jaotatakse kahte rühma. Esimesse kuuluvad seadmed, mis reageerivad osakese läbilennufakti ja võimaldavad mõnel juhul määrata ka tema energiat. Teise rühma kuuluvad nn. jäljekambrid, s.o. seadmed, mis lasevad vaadelda jälgi aines. Registreerivate seadmete hulka kuuluvad ionisatsioonikambrid, proportsionaal ehk võrdelised loendurid ja Geigeri Mülleri loendurid. Laialdase kasutuse said ka Tserenkovi ja stsintillatsiooniloendurid. Aines liikuv laetud osake mitte ainult ei ioniseeri aatomeid, vaid ka ergastab neid. Siirdudes ergastatud olekust põhiolekusse, kiirgavad aatomid nähtavat valgust. Aineid, milles laetud osakesed ergastuvad märgatava välke (stsintillatsiooni), nimetatakse fosfoorideks. Fosfoore on orgaanilisi (benseen, naftaleen, antratseen jt.) ja anorgaanilisi. Kõige enam tarvitatavad anorgaanilised fosfoorid on ZnS-Ag (hõbedaga aktiveeritud tsinksulfiidid) ja NaI-Tl
annaabi.ee 
