Bütsants
väga sarnanes Aasia despotismi süsteemiga, kus ainuvalitseja ja religioon on tihedasti
läbipõimunud ning ühiskonnas valitseb ettearvamatus (ükspäev oled ori, järgmisel
kuninga nõunik ning ülejärgmisel oled juba peast ilma jäänud). Sellele tulemusena
lisandub valitsejate jumaldamine millest tulevneb suur distants despoti ja rahva vahel,
mida rõhutab Valitseja ja õukonna hiilgav ja toretsev elustiil ning range
tseremoniaalreeglistik. Just sellises lähenemises, nägi keiser lahendust ning ümbritses end
toredusega ning jumaldamisena, nagu muistsed Ptolemaiosed Aleksendrias.
Diocletianuse loodud süsteem püsis kuni Lääne-Rooma langemiseni 5. Saj. ning Ida-Roomas
kuni Araablaste pealetungini. Diocletianusele järgnenud Constantinus I Suur Flavius proovis riiki
ühtsust kindlustatda 313. A vastuvõetud Milano ediktiga, millega legaliseeris ristiusku ning
muutis selle ,,ülemaailmseks religiooniks" ning 330. A
annaabi.ee 
