Maailmakirjandus III
Saksa valgustus
Saksa valgustus tähendab eelkõige tormi ja tungi, Goethet ja Schillerit. Saksa valgustus on väga
hiline, langeb kokku eelromantismiga. Progresiivsemad autorid. 18. sajand on saksamaale halb
sajand, muutunud mahajäänud maaks, suuri kultuurikeskusi pole (nagu nt London ja Pariis),
majandus halvas seisus. Säilis renessanslik võimukorraldus, Saksamaa oli killustatud,
vürstkondlikkus, tsentrumiks Weimar, hiljem 19. sajandi algul Berliin. Tekkis uusi tsentrumeid ka
juurde (nt Lepizig, Zürich). Jõupingutused olid suunatud ühtsema kultuuriruumi loomisse. Otseseid
valgustuse jooni pole, kuid vähehaaval toimub lahtirebimine 17. sajandi traditsioonist. Nihke
tulemused ei ole kuigi märgatavad, sünnib idealistlik koolkond, materialistlikku suunda praktiliselt
pole. Filosoof Gottfried Wilhelm Leibnitz (1640-1716) , teeneks see, mis mujal oli olemas, Saksa
Teaduste Akadeemia loomine, aitas luua vastavat asutust ka Venemaal. Riiklik teaduskeskus, oluline