Eesti mõisaarhitektuur historitsismist juugendini
vastanduses klassitsismile. See väljendus näiteks individualiseeritumates ja eripärasemates
fassaadides, mis sobisid kokku romantismiajastu vaimuga vabama ja lüürilisema
suhtumisega ellu. Oluline rõhk oli ka rahvuslikul omapäral, mida arvati kõige paremini
avalduvat just keskaja kultuuris. Klassitsismist eemaldumine toimus 1830-40. aastatel, mil
mõisamajandust oli tabanud kriis ja neid ehitati vähem. Üleminek historitsismile avaldus
arhitektuuris näiteks fassaadide tsentraliseeritusest ning range sümmeetria nõudest
kõrvalekaldumises. Sambaid ja pilastreid kasutati järjest vähem, nende asemel hakkasid
levima mitmesugused karniisid ja parapetid, mis andsid tooni hoone üldisele
horisontaalsusele.
Kõige ilmekamalt näeb klassitsimi vormide muutumist uue ajastu näo järgi Tartu ja Viljandi
ümbruse mõisamajade juures (Kuremaa, Suure-Kõpu, Vana-Võidu). Need hooned sarnanevad
üksteisega oma pikaks venitatud korpuse ja kõrgema keskkosa poolest.
Joonis 1
annaabi.ee 
