Põhimõtteliselt võib öelda, et kompleksühendid on sellised osakesed, mis moodustuvad, kui ühe aatomi või iooni ümber koguneb terve kari molekule, ioone või aatomeid. See osake (või pigem salapärane protsess, mis me kutsume aatomiks), kelle ümber kogunetakse, kannab nimetust KOMPLEKSIMOODUSTAJA ja neid molekule, ioone või aatomeid, mis teatud põhjustel tema ümber kogunevad, nimetatakse LIGANDITEKS. KOMPLEKSIMOODUSTAJAT nimetatakse tihti ka TSENTRAALAATOMIKS, isegi siis, kui ta tegelikult on ioon. Tsentraalaatomi ja ligandide sidemed on üldjuhul küllaltki tugevad ning nende ühiselt moodustunud kompleksil konkreetse geomeetria ning laeng. Tsentraalaatom ja ligandid on nagu üks tervik ja moodustavad kompleksi SISESFÄÄRI. Valemis eraldatakse sisesfäär alati nurksulgudega. See, mitu ligandi ühe või teise tsentraalaatomiga seondub (seonduda saab) määrab ära kompleksi koordinatsiooniarvu
Kuidas tekivad? Keemilist protsessi, mille tagajärjel tekivad kompleksühendid, nimetatakse kelaatumiseks. Kompleksühendid moodustuvad, kui ühe aatomi või iooni ümber koguneb hulk molekule, ioone või aatomeid. Keskne osake (aatom) kannab nimetust kompleksimoodustaja ja molekule, ioone või aatomeid, mis tema ümber kogunevad, nimetatakse ligandideks. Kompleksimoodustajat nimetatakse tihti ka tsentraalaatomiks (ka siis kui ta tegelikult on ioon). Kompleksimoodustaja võib olla nii ioon kui ka neutraalne aatom (tavaliselt siiski ioon, enamikel juhtudel metalliioon), mis on eriti ergutatud looma sidemeid ka orbitaalide abil. Kui sisesfäär (kompleksioon) oma negatiivset laengut, kogunevad omakorda tema ümber positiivsed ioonid ja kui sisesfäär on positiivse laenguga, kogunevad tema ümber
Keemilist sidet (elektronipaari) võib kujutada ka kriipsuga (-). Praktiline tegevusjuhend Lewise struktuurivalemite joonistamiseks Mõisted: Tsentraalne aatom - aatom, millega on seotud vähemalt kaks aatomit. Terminaalne aatom - aatom, millega on seotud parasjagu üks aatom. Juhend: · Joonistatakse molekuli ,,skelett", paigutades vesinikud sidemete otstesse (terminaalsetele asukohtadele), muud aatomid keskele (tsentraalsetele asukohtadele). Skelett kujundada võimalikult sümmeetriline; · Tsentraalaatomiks valida väikseima elektronegatiivsusega aatom (orgaanilistes ühendites süsinik); · Ühendada aatomid üksiksidemetega; · Ülejäänud elektronid paigutatakse esmajärjekorras terminaalsete aatomite ümber, seejärel niipalju kui võimalik, tsentraalsete aatomite ümber. · Kui tsentraalsetel aatomitel jääb oktetist elektrone puudu, moodustatakse kordseid sidemeid, nihutades vabu elektronipaare sideme asukohtadele. Lewise struktuuride joonistamisel
annaabi.ee 
