Mart Saar
tema enda lauludega- niipea ei suudeta mõista. Ta kirjutab: "Tuleb ju ette, et kunstitoodete
ees, mis üheltpoolt mitte modernistide lambakarja lipu all ei sünni, millel ka mitte
ülessoendatud vale klassitsismi sanktsioneeriv maik juures pole, et seal nii hästi ettekandev
kogu, kui ka auditoorium ammuli suuga seisab./.../ Jah, pärast kui asjad käima hakkavad,
järelaimajad oma käppadega tulevad, diletandid oma kulpidega, päevamood oma küüntega ja
arvustajad oma tsenseerimis- nugadega, oma surmalauludega ja hümnustega, siis hõõrub
mõnigi oma silmi. Siis saavad aru needki, kelle katekismuses ainult Silcher ja Abt
seisavad. /.../ Koorilaulus piiratud abinõudega tõesti midagi luua, ei ole sugugi kerge, seda
enam peame kiivalt tunnistama, et siin mõndagi on, mis uus ja algupärane, mitte ainult
üleüldse kunsti mõõdupuu järel otsustades, vaid ka meie rahva iseäralduse mõttes. Igal laulul
on midagi öelda /.../ ühesõnaga, värskus lehvib siin vastu."
annaabi.ee 
