sisaldab tahma polümeerses sideaines. Tagakiht kaitseb linti kulumise eest, maandab staatilisi elektrilaenguid ning tagab ühtlasema kerimise. Vanematel lintidel võib tagakiht ka puududa. Pinnalt kaetakse lint kaitsekihiga, mis aeglusatab lindi pinna ja ka tööpeade mehaanilist kulumist. Kõige varasemaks põhimikumaterjaliks oli rauapulbriga kaetud paberlint, 1935. - varaste 60. aastateni kasutati põhimikuna tselluloosi estreid - tselluloosdiatsetaati ja tselluloostriatsetaati. Märksa vähem stabiilne kui järgnev põhimikumaterjal polüester. Alates 1960. aastatest võeti põhimikumaterjalina kasutusele polüetüleenteraftalaat (lavsaan) ja polüestrid (Mylar, Celanar, Esta). Tegemist on keemiliselt väga stabiilsete materjalidega. Lindipõhimiku elueaks loetakse ligikaudu 1000 aastat. Töökiht on magneetuva materjali pisiosakesi sisaldav lakitaoline sideainekiht, mis kantakse põhimikule
Tagakiht kaitseb linti kulumise eest, maandab staatilisi elektrilaenguid ning tagab ühtlasema kerimise. Vanematel lintidel võib tagakiht ka puududa. Pinnalt kaetakse lint kaitsekihiga, mis aeglusatab lindi pinna ja ka tööpeade mehaanilist kulumist. Kõige varasemaks põhimikumaterjaliks oli rauapulbriga kaetud paberlint, 1935. - varaste 60. aastateni kasutati põhimikuna tselluloosi estreid - tselluloosdiatsetaati ja tselluloostriatsetaati. Märksa vähem stabiilne kui järgnev põhimikumaterjal polüester. Alates 1960. aastatest võeti põhimikumaterjalina 10 kasutusele polüetüleenteraftalaat (lavsaan) ja polüestrid (Mylar, Celanar, Esta). Tegemist on keemiliselt väga stabiilsete materjalidega. Lindipõhimiku elueaks loetakse ligikaudu 1000 aastat.