26" ja Wilhelm Stenhammari ,,Sümfoonia nr 2 g-moll. Op. 34" Kontserti esimese teosena kõlas Tõnu Kõrvitsa ,,Passacaglia" mille all mõisteti algselt hispaania päritoluga tantsu pidulikult mõõdukatempolises kolmeosalises taktimõõdus. Nimetatud tantsust on välja kasvanud variatsiooniline vorm , mis rajaneb pidevalt korduval bassiteemal või motiivil. Teose muutis nauditavaks valdavalt viiulite ja vioolade domineerimine mis oli segatud kontrabasside ja tsellodega. Kontserti teise teosena kõlas Max Christian Friedrich Bruchi ,,Viiulikontsert nr 1 g-moll, op. 26" . Vaatamate Bruchi ligi sajale teosele, millest enamik tema eluajal ka trükiti, tuntakse teda tänapäeval peamiselt tänu Viiulikontsert nr 1 g-mollile. Viiulikontsert on küll üles ehitatud traditsiooniliselt, ent ükski neist ei järgi rangelt klassikalist vormi. Estonia kontsertisaalis oli teose solistiks Vilhelmas Cepinski.
26" ja Wilhelm Stenhammari ,,Sümfoonia nr 2 g-moll. Op. 34" Kontserti esimese teosena kõlas Tõnu Kõrvitsa ,,Passacaglia" mille all mõisteti algselt hispaania päritoluga tantsu pidulikult mõõdukatempolises kolmeosalises taktimõõdus. Nimetatud tantsust on välja kasvanud variatsiooniline vorm , mis rajaneb pidevalt korduval bassiteemal või motiivil. Teose muutis nauditavaks valdavalt viiulite ja vioolade domineerimine mis oli segatud kontrabasside ja tsellodega. Kontserti teise teosena kõlas Max Christian Friedrich Bruchi ,,Viiulikontsert nr 1 g-moll, op. 26" . Vaatamate Bruchi ligi sajale teosele, millest enamik tema eluajal ka trükiti, tuntakse teda tänapäeval peamiselt tänu Viiulikontsert nr 1 g-mollile. Viiulikontsert on küll üles ehitatud traditsiooniliselt, ent ükski neist ei järgi rangelt klassikalist vormi. Estonia kontsertisaalis oli teose solistiks Vilhelmas Cepinski.
meeslauljast ja kolmest naislauljast. Edasi ilmus lavale orkester ning esimeseks palaks, mida nad esitasid oli M.Glinka teos "Kamarinskaya". Pala sissejuhatus oli tugev ja võimas, kuid natuke hirmuäratav. Siis soleerisid lühikest aega puhkpillid mängides rahulikumat ja rõõmsamat muusikat ja tulid jälle keelpillid sisse. Algas nii öeldes võitlus tsellode ja viiulite vahel viiulid olid õrnemad, rahulikumad, heasüdamlikumad, aga tsellod olid mehelikud, süngemad. Koos tsellodega olid ka mõned puhkpillid. Edasi mängisid viiulid rõõmsalt, kiirelt, hüplevalt ja astusid sisse ka teised instrumendid. Vahepeal muutus muusika jälle rahulikuks, kuid peale flöödi soolot läheb jälle lõbusaks ja kiireks. Muusika hakkab varieeruma, muutudes kas valjuks või tasaseks ja kiireks kuni toimub järsk lõpp. Edasi tuli lavale muusika õpetaja Tatjana Ustinova ja esitas Rimski-Korsakovi teose "Snegurochka" orkestri saatel. Laul oli rõõmsameelne
võimalik kaks täiesti erinevat varianti teha. Koos orkestriga oli lugu mahedam. Tõelise üllatuse minu jaoks valmistas tsellokvartett C-Jam, kes tõepoolest ületas minu ootusi. Eelnevalt olin teinud natuke eeltööd ja uurinud selle koosseisu repertuaari. See tundus juba siis üsna uvitav, kuid ise seda kõike kuulda ja näha, mida nad laval tegid, oli väga fantastiline. Kõige suurema aplausi ilmselt kogu kontserdi jooksul teenis lugu filmist ,,Pulp Fiction", mis esitati tsellodega poprock stiilis ja kõlas väga võimsalt ning kasahaaravalt. Samuti kõlas C-Jami poolt ,,Bohemian Rapsody", mis oli küll eelnevaga võrreldes natuke rahulikuma meeleoluga, kuid siiski muljetavaldav. Oli äärmiselt huvitav kuulata tsellokvarteti poolt mängitud versiooni loost, mis kunagi oli väga populaarne tantsupala-,,Mamma Mia". Märkimata ei saa jätta ka sellist muusikapala nagu ,,Tango". Oliver Kuusiku esituses tasub ära märkida Bixio laul Jose Carrerase repertuaarist
annaabi.ee 
