Seisin natuke aega ja mõtisklesin, kas ikka maksab nende juurde minna. Tekkis uudishimu ja hirmu võitlus, pärast seda kui üks nendest olenditest ütles: "Tule meie juurde, ära karda meid" nii hella ja rõõmsa häälega, kadus hirm otsekohe ja nii ma läksingi nende juurde. Olendid näitasid mulle minu istekoha, minu kõrval istuv naaber ütles: "Võtku mida tahad ja kui palju tahad" ja nii ma tegingi. Võtsin endale natuke kartulit, tseesari salatid ja praekapsast, mille tükikesed mu pükstele kukkusid ja väiksed plekid tekitasid. Me sõime vaikselt endamisi. Minu uudishimu ei andnud mulle rahu ja otsustasin küsida, kes nad siiski on. Vastuseks sain midagi, mida ma kindlasti ei ootanud, need olid minu esivanemate hinged. Kohe tekkis mul nii palju küsimusi, kuid samal hetkel, hinged tõstsid enda šampusega täidetud bokaalid ja osutasid käega minu bokaalile. Kõik selle loo tõttu mul läks isegi meelest
kogu maa käskijaks, kaks takistust: esimene Aasias, kus Aasia vägede juht Pescennius Niger oli lasknud ennast keisriks kuulutada; teine Läänes, kus oli Albinus, kes samuti püüdles võimule. Et Severus pidas ohtlikuks paljastada oma vaenulikkust korraga mõlemale otsustas ta rünnata Nigerit ja tüssata Albinust. Ta kirjutas viimasele, et tahab senati poolt keisriks valituna jagada temaga seda au, annab talle üle tseesari tiitli ning võtab ta senati otsusel endale kaasvalitsejaks - Albinus võttis kõike seda tõena. Ent pärast Nigeri alistamist ja hukkamist ning olukorra vaigistamist Idas naasis Severus Rooma ja kaebas senatile otsekui oleks Albinus temalt saadud hüvesid tühiseks pidades püüdnud salakavalalt teda tappa, mistõttu tal olevat tarvis minna ja karistada tema tänamatust. Seejärel suundus ta Prantsusmaale Albinust otsima ning võttis talt võimu ja elu. 22
annaabi.ee 
