Essee ajalooline romaan
poliitiliste intriigide tõttu siiski kubernerile ja siseministrile silma ning seega ka tsensuur
edaspidi (1893.aastast alates) ajaloolised jutustused ukse taha jättis.
20. sajandi alguses saab kõigele vaatamata ilmavalgust Eduard Vilde ajalooline triloogia, mis
algselt hakkab ilmuma tükkhaaval ajalehe veergudel. Oli ju Vilde ajakirjanikuna tegev(1)
ning selline käik oli täiesti loomulik lähenemine asjale. Vilde arvates oli ajalooga tegelemine
paratamatu, sest tsaristlikust tsensuurist olenevalt olevikku paljastada ei saanud, seega tuli
paljastada olevikku mineviku kaudu. Vilde oli loomult sotsiaalkriitiline kirjanik ning tema
triloogiat võibki nimetada sotsiaalkriitiliseks kirjanduseks.
Kindlasti ei saa Vildet kõrvutada Saali, Järve ega Bornhöhega, kelle ajaloolised teosed olid
pigem ajaloolis-romantilised seiklusjutud. Vilde aga ei rõhunud romantikale ega
seikluslikkusele. Vilde ajalooline triloogia oli tollases hetkes eesti kirjanduse senise arengu