E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
leentooli paigutab, ise mu põvele istub, käd mu kaela über sõmib ja põjalikult päima
hakkab, kas mul päval palju muret olnud, kas ma terve ja kas mul praegu hea võ paha on.
Sõer, siis on mu vanadel kontidel hea kui käal vees, siis olen ma õnelik nagu poisike, kes
peegli ees seistes esimesed karvakesed nina alt leiab, kuna ilus. täitüar parajasti tuppa
astub.»
«Ma nän, teie ise armastate oma tüart enam kui mõigi peigmees pruuti.»
«Teistviisi kül, aga truumalt.»
«Kahju.»
«Kuidas . . . kahju?»
«Ma kardan, et te sedaviisi iialgi türest lahkuda ei raatsi.»
«Lahkuda? Kuidas nii, lahkuda?»
47
«Ma mõlen, et kui noore neiu süames . . . Aga see ei olegi siin vist võmalik.»
«Mis ei ole võmalik?»
«Et . . . et sä arase neiu süames süava Isa armastuse kõval veel teine tundmus maad
võks leida. Andke andeks, see tuli mul mõlematult keelele.»
«Ma nän, et olete eksituses,» naeratas vanamees. Isa armastus ei ole pime nagu noorte
annaabi.ee 
