Väikesed õhuosakesed - molekulid - pressitakse võnkumise mõjul teatud suunas kokku. Need osakesed panevad omakorda liikuma neist eespool asuvad osakesed, samal ajal, kui nad ise tahapool asuvast hõrendusest (kuna enamus osakesi võnkuja survel oma ruumiosast minema peletati) tagasi kistakse. Nii tekibki võnkumine, mis ahelreaktsioonina levib keskkonnas - õhus või vees. Kui õhuosakeste võnkumine meie kõrvani jõuab, kandub võnkumine meie trumminahale, sealt läbi luukeste süsteemi sisekõrva. Seal võtavad meelerakud võnkumise vastu ja tõlgivad meie ajule arusaadavasse elektriliste impulsside keelde. Sellest keelest saame ka meie aru - see annab meile teada, kas heli oli vali, tasane, kõrge või madal, kas heliread moodustasid kõne, muusika või linnulaulu. Helikõrgust mõõdetakse hertsides, mis sisuliselt näitab, mitu korda sekundis helilaine võngub. 20 000 hertsi (Hz)
8 Ohud kuulmisorganitele Müra on sagedasti esinev töötervishoiuprobleem just metallitöötlemisettevõtetes. Müra on kergesti avastatav ja mõõdetav. Enamikel juhtudel on müra kontrollitav, kuid selle vähendamine on kulukas. Rahuldavat lahendust võib pakkuda kuulmisorganite kaitsmine. Mürale ja kuulmisorganite kaitsmisele ei pöörata sageli vajalikku tähelepanu, sest müra mõju ei ole surmav, see on alguses mittemärgatav. Kui helilained tungivad kõrva, jõuavad nad trumminahale, mis kujutab endast toru suudmes asetsevat õhukest membraani, mis helilainete tõttu tõmbub pingule ning paneb vibreerima väikesed kuulmisrakud. Kui heli/müra on neid rakke kord juba kahjustanud, siis need ei taastu enam. Kuulmise vähenemine on kumulatiivne ning, kui kuulmine on kadunud, ei saa seda enam taastada. Pidev ilma kaitsevahenditeta viibimine tugeva müra käes võib olla ohtlik ning selle tagajärjeks võib olla kuulmise vähenemine (kaotus).
annaabi.ee 
