V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
Siis ajas ta oma alumise huule ettepoole ja mossitas, nagu see talle nähtavasti omane oli,
tegi korraks jala-kannal tiiru ja hakkas rahva seas kuljustrummiga ande korjama.
Sadas suuri ja väikesi hõbe- ja vaskmünte. Äkki möödus ta GringoireMst ja see pistis oma
käe nii mõtlematult tasku, et tüdruk seisma jäi.
«Kurat!» hüüdis poeet, leides oma taskust eest ainult tühjuse. Ometi seisis noor tütarlaps ta
ees, vaatas talle suurte silmadega otsa, sirutas oma trummikese tema poole ja ootas.
Gringoire'i laubale tekkisid suured higi-tilgad.
Oleks tal terve Peruu kuld * taskus olnud, ta oleks selle kõhklematult tantsijannale
kinkinud. Aga tal polnud Peruu kulda, isegi Ameerikat polnud tol ajal veel avastatud.
õnneks tuli talle appi ootamatu juhtum.
«Kas sa kasid siit, Egiptuse rohutirts!» kuuldi platsi hämarast nurgast kiledat häält. Noor
tütarlaps pöördus kohkunult ümber. See polnud enam paljaspäise hääl, see oli naise kuri ja
äge hääl.