Narrid keskajal ja tänapäeval
väsimatult; targad ja õppinud aga piirduvad üksnes narride arulageduse pilkamisega,
suvatsemata süveneda tõsiasjadesse, mille abil oleks lihtne pettust paljastada.
Narriks peetakse isikut, kel on lust hinnas, olles samas teiste silmis veider. Pajatsiks võib
pidada ka armunuid, on teada - tuntud ütlus: ,,Armastab kui narr". Omamoodi narrina
käituvad nii metsikud kui ka taltsad, vanad noored, kuumad külmad, nii kõhnad, trullad
kui ka maiasmokad, niisama palju totrad kui aruga. Tihtipeale on narrile rõõmuks kõrtsiga
kaasnev trall ja jant. Ühtmoodi pajatsid on nii prouakesed, preilid, moorid, noored, julged,
arad, näotud kui kaunikesed. Narr on persoon, kes põlgab kirjandust. Ta peegeldab end
teistele sellena, kuid ise end pajatsiks ei pea. Renessansiajastu tuntud kirjanik S. Brant on
öelnud teoses ,,Narrilaev", et narrile olevat vormi andnud narriliist ning tal puudub sõiduriist,