Referaat
usutunnistusena enda vaateid ja veendumusi.
Kui Reiman peale ülikooli lõpetamist Peterburisse prooviaastale sõites lahkus oma
kaasvõitlejaist, ja talle lahkumissõnu öeldi ning klaasi tõstes elagu lauldi, milles ka vihje
armsamale, siis oli Reiman vastanud, et tema armsam ainult Koidula mõttes - ,,Mu isamaa on minu
arm"- on mõeldav ja oli jätkanud: ,,Isamaa, kallis Eesti isamaa, olevat tema armukene, keda ta
igavesti armastada tahtvat, ja et kaasvõitlejad isamaale ja Eesti rahvale truiks jääksid, olevat tema
palavam palve ja viimane soov."
Niisuguses vaimus lahkus Reiman ülikoolipingilt, et otsida võimalusi oma elukutseliste
teadmiste, maailmavaateliste veendumuste ja töökavatsuste ellurakendamiseks. Aga ta jäi kogu
eluks lähedalt seotuks oma akadeemilise seltsiga, tegi suure osa oma elutööst selle märgi all ja
püüdis uusi akadeemilisi põlvi rahvusidealistlikus vaimus juhtida.