V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kolme isiku ümber, keda lugejad juba tunnevad. Uks neist, kentsakalt Idamaa hilpudesse
mukitud, oli mustlaste hertsog Mathias Hungadi Spicali. See suli istus, jalad risti laua peal,
sõrm püsti, ja jagas kõva häälega valge ja musta maagia tarkust ammuli sui kuulajatele
enda ümber.
Teine salk inimesi oli kogunenud meie vana sõbra, Argoo riigi vahva kuninga ümber, kes
oli hambuni relvis. Tasa>se häälega käskusid jagades juhtis Trouille-fou väga tõsise näoga
päratu suure, põhjatu vaadi tühjendamist, mis oli täis relvi: kirveid, mõõku, püssirohupanne,
kiivreid, soomussärke, kilpe, piigi- ja odaotsi, nooli ja muud sellist kraami, nagu
küllusesarv õunu ja' viinamarju. Igaüks võttis hunnikust midagi, kes kiivri, kes rapiiri, kes
2
3
0
ristipidemega pussi. Isegi lapsed relvas'] tusid, oli isegi jalutuid, kes soomussärgis või
raudrüüs
roomasid joomarite vahel nagu suured sitikad.