Ilmar Laaban
paiguti lahendusena maailma pihustumine kargeks algaineks lumes ja liivas. See jahvatamise
sümbol kordub ka autori hilisemas loomingus luuletegevuse vastena. Maailm ei lagunenud
mitte ainult kildudeks, vaid jahvatus selles luules liivaks ja lumeks, mille külmus ja
neutraalsus enam hinge ei solvanud. Mässulise fantastika all peitus puhtust nõudev vaim.
(Aspel,1989)
Kord ammu haarasin ma tühja peekri
ja trotsisin ta kalki väljakutset
sestsaadik uhab lõppematu sõõm
mu raudset suud mis sirab tähistaeval
ja kui mõnd liiga sooja udukogu
näeb reostavat maailmaruumi ööd
sõnastab raskepäraselt ja selgelt
MA EITAN SURMA KUID MA JAATAN JÄÄD
(,,Vaikus ja vägivald")