Tammsaare ja Gailit elulugu
ülesannet näinud sotsiaalse tendentsi rõhutamises, protesti või üleskutse avaldamises (,,Tulge
appi!"). On kulunud aastaid ,,Kahe paari ja üheainsa" ilmumisest ennekui on leitud: ,,See teos
esitab eesti naturalismi iseloomulisemat saavutust" (Fr. Tuglas, ,,A. H. Tammsaare toodangu
piirjooned", ,,Vaba Sõna", lhk. 200, 1916). Harva vilksatab selle kitsikusest tulija enese
kaastundlik vahelerääkimine oma kehvikute troostitusse (,,Jah, magage, magage magusasti,
isad ja pojad!"). Vaevalt märgatav on ta muigamine oma jonnakate tegelaste juhmi
vaenujahmu üle (vihane Kaasi eit ja taat teineteist sängist välja pugimas).
Ei ole selle masendava madaluse kopeerimises siiski väljatõrjutud ,,kriipseldaja" sisemgi
hingeteadlik iselaad. Noore jutustaja antinoomiline elukäsitus näikse küll väheleidlik olevat,
kui ka ta kahe tülitseva paari ruum-ajaline lahkuminek tagasi kutsub ,,Kuresaare vanades"
leitud lõpplahenduse