Arc de Triomphe
põdes, ja et ta jälle Pariisis oli, õhtus, mis pehme nagu naiserind kõik see oli peaaegu
tavaline. Fataalse rahuga, mis on abituse ainuke relv, tõdes ta seda nagu paljut muudki.
Taevas jääb igal pool samaks, ikka samaks, on ühesugune mõrva ja vihkamise ja ohvrite ja
armastuse kohal... ja puud õitsevad millestki küsimata igal kevadel uuesti, taas saabub ja
kaob ploomisinine videvik ja tal pole pistmist ei passide, ei reetmise, ei troostituse ega
lootusega." (Ravic)
Lk 257,,,,Kui ära oled, on kõik korras. Tuled tagasi, on kõik teisiti. Siis läheb varsti jälle vana
rada."" (Ravic)
Lk 258,,,,Veider, kui palju inimene mõtleb, kui ta teel on. Ja kui vähe, kui ta pärale on
jõudnud."" (Ravic)
Lk 260,,Natukese fantaasiaga võis iga prügihunnik hõbedaks muutuda." (Ravic)
Lk 264,,,,Inimene on nõrk kuhu jääks muidu ta võlu?"" (Morozov)
Lk 272,,,,Stseenid on omal kohal, kui inimesed on keskpäraselt õnnetud