Torm - Lühike ülivõrre, lühike mitmus
Tõusis vägevaim
tuul, kitkudes pühast maast puid koos kõigi nende juurtega, taevalaotuses mässasid
ähvardavaimad välgud, väänlesid õhukeerised see oli karistus: liiga õitsev ja
õnnelik oli kuninglaste elu, nad olid unustusse jätnud maisuse aheldavad piirid,
kohustused kõigevägevamate ees ja oma lubadused rahvale. Ma kahetsen, nende
kõigi eest."
,,Mis edasi juhtus?"
,,Kuningas aheldati merre rahvas süüdistas hävingus trooniperet. Ta vanimad
pojad ohverdati tähtedele, noorim neeti igaveseks ekslema, õnnelik prints polnud
enam eal nii õnnelik ega pimestatud rikkuse hiilgusest."
Bard vaikis, ka lapsed ei lausunud enam midagi. Nad mõistsid, et see oli bard
ise, kes igaveseks ekslema pagendati. Kuigi nad olid väga noored, said nad aru,
millist valu oli prints tundnud oma kaugest kodumaast rääkides.
Vahepeal oli ilm muutunud, niiskuse maik jahutas tuuli. Kirsiõite helepäiseid