Kirjandusteooria ning ajalookirjutus
keelekasutuse saadus ning seega tuleks seda esmalt analüüsida kui keelelist ehitist.
Ajaloodiskursust tuleks seega vaadata kui keelt, mis sarnaselt metafoorse kõne, sümbolikeele
ja allegoorilise väljendusviisiga ütleb, alati midagi muud kui esmapilgul paistab. Ajaloolased
kasutavad samu kujundiloome võtteid nagu ilukirjanikud. Need teevad, nende teosed ka
sümbolehitistena loetavaks, sündmuste jadale antakse süzee struktuur, mis toimub pigem
troobiliste kui loogiliste diskursiivvõtete abil. See võimaldab teha ka ajaloodiskursusele
topoloogilise analüüsi.
Troobid: metafoor, metonüüm, sünekdohh ja iroonia võimaldavad ajaloodiskursusi
klassifitseerida täpsemalt ning selgemani mõista, kuidas need sarnanevad ja isegi kattuvad
väljamõeldud narratiiviga. Narratiiv on olnud ajalooteooria üheks tähtsamaks vaidluse
teemaks. On vaieldud erinevate narratiivi suhete üle näiteks teadusega ning müüdi ja
ideoloogiaga
annaabi.ee 
