V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
varjas ja hoidis, ise kõige tugevam rahustaja. Selle ehituse pühalik-pidulikud jooned,
tütarlast ümbritsevate asjade usuline ilme, hardad ja helged mõtted, mis otsekui igast selle
kivimassi urbest välja hoovasid, mõjusid tahtmatult temasse. Peale selle rahustasid haiget
hinge kirikust kostvad õndsalikud ja majesteetlikud hääled. Preestrite ühetooniline laul,
koguduse vastused sellele, vahel vaevalt kuuldavad, vahel mürisevad, aknaruutude
harmooniline
värisemine, sadade trompetitena kajav orel, kolm kellatorni, mis sumisesid suurte
mesilaste tarudena, kogu see orkester oma vahetpidamata alt rahva juurest üles tornini
lendava ja allalaskuva päratu heliredeliga uinutas ta mälu, kujutlusvõimet ja nukrust. Eriti
hälli-tasid teda kellad. Neist hiiglariistadest hoovas tema peale otsekui võimsa magnetismi
suuri laineid.
Igal koidikul oli ta endisest rahulikum, hingas vabamalt,
361
paistis vähem kahvatuna. Sedamööda kuidas ta hingehaavad kinni kasvasid, lõi ta näol