Siia reaalidest rikas luule väljendab muuhulgas linnaromantikat. Kujunes 1950.1960. aastatel rockerite, nüüdisajal punkide kultuspoeediks. Arvi Siig on 1950. 1960. põlvkonna suurte nimede seast paljude arvates esimene. E. K. L.: "Samas on ta sellest plejaadist enam kui keegi teine rockerite põlvkonna keskne poeet. Ta tuli 1958. aastal kirjandusse kui nooruk õhtuselt tänavalt, vihmast ja neoontulede peegelduste vahelt. Mõnedki tema esimestesse poeesiakogudesse ("Trompetisoolo", 1962; "Reporter värsikaameraga", 1966 jt.) koondatud värsid said kultuslikeks. Nende selge sõnastus ja meeldesööbiv värsivorm oli mõistetav väga laiale lugejaskonnale." Andres Langemets: "Arvi Siig debüteeris esimeses luulekassetis 1962, aga 1966 ilmunud "Reporter värsikaameraga" oli raamat, mis pani tema rolli ja asendi luules pikaks ajaks paika. Seal oli ajakirjanduslikku luulet mitmetel teemadel, aga silma torkasid tolleaegse tänava- ja kõrtsielu pildid
Siia reaalidest rikas luule väljendab muuhulgas linnaromantikat. Kujunes 1950.1960. aastatel rockerite, nüüdisajal punkide kultuspoeediks. Arvi Siig on 1950. 1960. põlvkonna suurte nimede seast paljude arvates esimene. E. K. L.: "Samas on ta sellest plejaadist enam kui keegi teine rockerite põlvkonna keskne poeet. Ta tuli 1958. aastal kirjandusse kui nooruk õhtuselt tänavalt, vihmast ja neoontulede peegelduste vahelt. Mõnedki tema esimestesse poeesiakogudesse ("Trompetisoolo", 1962; "Reporter värsikaameraga", 1966 jt.) koondatud värsid said kultuslikeks. Nende selge sõnastus ja meeldesööbiv värsivorm oli mõistetav väga laiale lugejaskonnale." Andres Langemets: "Arvi Siig debüteeris esimeses luulekassetis 1962, aga 1966 ilmunud "Reporter värsikaameraga" oli raamat, mis pani tema rolli ja asendi luules pikaks ajaks paika. Seal oli ajakirjanduslikku luulet mitmetel teemadel, aga silma torkasid tolleaegse tänava- ja kõrtsielu pildid
see hoopis tema viis sellise muusika tunnetamiseks. Nagu eelnevalt mainisin, siis tekitas Jaan Räätsa muusika minus vastakaid tundeid. Algselt kriipisid viiulid mu kõrva, sest pean viiulimuusika kuulamisega veel harjuma. Kuid asi muutus minu kõrvadele positiivsemaks, kui kõlama hakkasid teosed klaveril. Kontserdi teises pooles olin juba hakanud harjuma viiulimuusikaga, kui mängu tuli uus instrument - trompet, mille kõlast ei olnud ma eriti vaimustuses. Minu arvates muutis trompetisoolo teose järsuks ja rahutuks. Kokkuvõttes oli seda kontserdielamust huvitav kogeda, kuid tunnistan, et oma hingelt olen rohkem lüürilisema muusika austaja.
annaabi.ee 
