Heiki Vilep ja uusim lastekirjandus
(Põldmäe 1978: 85). Kui Vilepilt
rütmikoperduste kohta päriti, vastas ta, et rütmist mööda panekud on taotluslikud, need
on kohtades, kus on vaja mingile asjale tähelepanu pöörata. (Hanson 2002: 2).
Lüürilisemat tooni antakse edasi daktülitega, milles rõhulisele silbile järgneb
kahesilbiline intervall (,,Tahaksin olla", ,,Emmele", ,,Kaelkirjak"). Ka neis luuletustes
ei ole värsimõõdust kinni pidamine järjekindel. Kohati esineb ka trohheiliste värsside
vaheldumist jambilistega (,,Edward Norton").
Luulekoguga ,,Tahaksin olla" on autor liikunud juba tuntavamalt sisu ja vormi
tasakaalu suunas, kuigi kirjanduskriitik Aivar Kull leiab, et autorit kammitsevad veel
liigtavalised riimid ja rütm (Kull 2005: 2). Värsitehnika vallas on autoril veel
arenguruumi.
Väheste kasutatud kõlakujundite hulka kuuluvad veel tähenduseta häälutused ja
onomatopöa. Luuletuses ,,Vale häbi" lähevad poisil peale tüdrukule musi andmist
annaabi.ee 
