Nimetu
elus. Kus algab müsteerium ja kus see lõpeb sellele küsimusele vastaks Karl Marx, et need leiavad
oma ratsionaalse lahenduse inimese praktikas ja selle praktika mõistmises. Marx peab religiooni
illusiooniks ja oopiumiks rahvale, väites, et religioosne viletsus on ühel ja samal hetkel nii tegeliku
viletsuse väljendamine ja selle sama tegeliku viletsuse suhtes ka vastandumine. Saksa filosoofi
tsitaatidest ilmneb, et religioon on midagi trivaalset ja aegunut, see on rõhutud olendi hingetõmme,
armutu maailma südam.
Marxi meelest õigustab kristlus antiikset orjandust, ülistab keskaja pärisorjust, mida ta kaitseb ning
millega ekspluateerib inimkonda. Kristlikud sotsiaalsed printsiibid täheldavad klasside vajalikkuses.
Edasi nõutakse õiglast karistust patustele, või siis katsetust, mida issand enda lõputus mõttetarkuses
läkitab lunastust nende pattude eest. Nende sotsiaalsete printsiipide hulka kuuluvad ka arglikkuse