Eesti Vabariigi sisepoliitika iseseisvumise algusaastatel
Mõjukamate erakondade vaikival heakskiidul
kuulutati riigis välja kaitseseisukord, Vabadussõjalaste Liidu organisatsioonid suleti, üle 400
vapside juhtiva tegelase arreteeriti. Seejärel peatati Riigikogu tegevus, keelati ära erakonnad
ja kogu seadusandlik võim koondati riigipea kätte.
Algas nn. vaikiv ajastu (19341938), mida iseloomustab parlamentaarse demokraatia
lammutamine ja autoritaarse valitsuskorra järkjärguline sisseseadmine. Riigi juhtimine läks
triumviraadile, mille moodustasid riigivanem KonstantinPäts, sõjavägede ülemjuhataja Johan
Laidoner ja siseminister Kaarel Eenpalu. 1937. aastal kokku tulnud Rahvuskogu töötas välja
Eesti Vabariigi kolmanda põhiseaduse, mis jõustus 1. jaanuaril 1938.
Uue põhiseaduse järgi asendas riigipead president, kes valiti kuueks aastaks. Presidendil oli
õigus nimetada ametisse ja vabastada võimult valitsus ning saata laiali parlament.