Sõjakäigud ja Triumfikäigud
oma hukkamisele. Alles nende järel marssisid ohvitserid, vaenlase orjusest
vabastatud Rooma kodanikud ja täies rivikorras leegionid, kes laulsid oma võidukale
juhile ülistuslaule, teinekord ka lorilaule- triumfi ajal oli mõndagi lubatud.
Jupiteri templis ohverdas triumfaator peajumalale oma loorberioksa ja tappis
ohvrilooma. Seejärel jagati sõjameestele kingitusi ja väepealiku kulul algas suur pidu
(eraldi juhtkonnale ja eraldi rahvale), millega triumfikäik lõppes.
Hiljem austati triumfaatoritena ainult keisreid, kuigi nad polnud sõjakäigust üldse
osa võtnud. Nad väitsid enda õigustamiseks, et väepealik viis leegionid võidule ikkagi
keisri nime all, millest piisavat triumfi korraldamiseks. Keiser saatis siiski triumfaatori
atribuudid võidukale väepealikule.
Üldse peeti Roomas ligikaudu 350 triumfikäiku. Triumfikäikude abil püüti võita
populaarsust lihtrahva hulgas, sillutada teed kõrgematesse riigiametitesse või
suurendada keisri autoriteeti
annaabi.ee 
