Eesti ärkamisaeg-märkamisaeg
ei saa seda korrata. Selle kinnituseks on tsitaadid: „Aga peamine oli ikka
suur ja ülev ühtekuuluvustunne… aga ma ei usu, et seda peaks kordama,
ei saakski, aeg on teine“ (Leppik 2009:10).
„ Toonast ühtsuse ja üksmeele, vabaduse ja inimlikkuse tunnet nii Eesti
sees kui ka Balti riikide vahel on praeguses ühiskonnas , 20 aastat hiljem,
praegusel põlvkonnal paraku küll raske ette kujutada või uskuda“ (Varike
2009:6).
Vabaduselootus ühendas inimesi, seda tõendavad tritaadid, kus Virve
Ernits pajatab, et oli sõnulkirjeldamatu vaimustus ja meeletu lootus
vabaks saada.
Toomas Tuulingu meenutustest :„ Need olid sellised ülevad hetked…
ootusetunne. Suur ootus selle suhtes, mis Eestist edasi saab ja kuidas
kõik lõpuks laheneb „( Kruuse 2009:7) ning ka Asta Leppik meenutab ,et
tundis ülevat tunnet, millegi suure tulemise suhtes ; tundis suuremat
vabaduse lootust kui kunagi varem. Ning räägib, kuidas nad seda kordasid
ning aina edasi andsid.