Elektrooniline muusika
aastal plaatfonograafi.
1897. aastal konstrueeris Thaddeus Cahill telharmooniumi ehk dünamofoni. Instrument töötas
hammasrattageneraatori põhimõttel, kaalus 200 tonni ja oli kaubavaguni suurune. Cahill
kasutas iga pooltooni jaoks hiiglaslikku auruga töötavat elektrigeneraatorit, mida ta kasutas
siinusekujulise väljundpinge saamiseks.
Suureks avastuseks, millel oli hiljem sügav mõju elektroonilise muusika arengule, oli Lee
DeForesti 1906. aastal leiutatud trioodaudion . See oli esimene termiline ventiil või
vaakumtoru, mis viis muuhulgas elektriliste signaalide loomise ja võimendamiseni,
raadioülekanneteni ja elektrilise arvutamiseni.
Oma 1907. aastal ilmunud tekstis Helikunsti uue esteetika visand arendas Ferruccio Busoni
teooriat kolmandiktoonidest, mille tekitamiseks ta pidas sobivaimaks kasutada dünamofoni.
Selles tekstis on teisigi ideid, mida oli võimalik realiseerida alles elektroonilise muusika
vahenditega 1950. aastatel