Üldine Teatriajalugu I
Ta oli ka dektetiivzanri üks loojatest. Tema
romaanid tihti üles ehitatud nagu dektetiivzanril.
Ta käis ka regulaarselt teatris. Oli suur teatrisõber. Vodevill on lugu sellest kuidas üks poeb
laua alla ja teine tõmbab ta sealt välja. Melodraamas kurjategija jne. Nendele zanritele omane
sisene intensiivsus, efektsed poosid, intensiivsed kired jne seda näeb ka Dostojevski
romaanides. Ta käis teatris peaasjalikult vaatamas mõnda näitlejat kuidas ta esisteerib selles
trikimaailmas. Ta tihtipeale oli ka ise näitleja, mitte teatris vaid elus. Tema jaoks eksisteeris ka
eluteater, ta oli selle lavastaja ja näitleja. Tahtis teada miks inimene seda teeb ja mida ta
sealjuures tunneb. Võis kellegi vabalt vodevillilikku olukorda panna. Teda huvitasid
kõikvõimalikud väikesed detailid, et luua oma romaanides ebamugavuseõhkkond. See kõik oli
talle vajalik filosoofiliste romaanide loomiseks.
Dostojevski romaanid ei oleks mahtunud kaasaegse teatri normidesse/raamidesse