Juhan Smuul
Ta ei norska. Ta uni on hea.
Meie triiviva laeva taga
tuhat kajakat tukub ta peal.
Meie vööri ees kaugusesse kaovad
poide ümarad tumedad pead.
Lainet pole. Ei tõuse,eivao nad ,
nagu piiskopid istuvad reas.
Vaiksel veel pole lõppu, ei algust.
Taevaservani tõuseb ta ring.
Ning ta kiirgab nii valusat valgust,
nagu oleks tal silmad ja hing.
Nõnda valusat valgust ta kiirgab,
et sunnib sind sulgema laud.
Ja nõnda see valgus mind piirab
nagu kauge ja igatsev laul.
Morn triivmeister sõneleb sillal,
vannub vaikust ja taevast ja maad.
Siis kasvatab madrust: ,,No millal
sinust, heeringast,meremees saab?
Kas kojujäi nutma su mammi,
kas kirja eiole veel talt?
Tahad, kallan sull`viiskümmend grammi
puhast piiritust kompassi alt?
Tahad varastan! Hakkan või suliks
-ära noruta ainult!" - Ning veel
hõõgub jäine ja rahutu tuli.
Valus Atlandi valgus on see.
Selles valguses kallas on kauge.
Junga lõpmatult viisikest veab:
,,Süda igatseb selliseid laule . . ."
annaabi.ee 
