Tarvastu rahvarõivas
Seelik tehti hästi pikk ja lai. Seeliku laiuse
kohta valitses arvamus, et mida enam volte, mida laiem ja raskem on seelik, seda
toredam. Pikitriibuline seelik kooti valdavalt punase põhjaga ja triibustik ei muutunud
oluliselt kogu 19. sajandi jooksul. 19. sajandi teisel poolel asendati mahedate
toonidega taimevärvid järk-järgult aniliin- ja asovärvidega, mis tingis seelikutriibustike
muutumise märksa intensiivsemaks. Vanematel seelikutel olid triibud laiemad,
uuematel kitsamad. Triipmustreid käidi üksteiselt eeskujuks võtmas. Seeliku
sissepoole alla äärde õmmeldi kuni kämblalaiune linane riideriba, millel oli eelkõige
praktiline otstarve: see kaitses riiet alt määrdumise ja kulumise eest. Samas võis see
täita muud ülesannet: olles küllalt paks, hoidis see seeliku alt ilusasti laiali.
Suveseelikud ehk pallapooled olid algul valdavalt täislinased, hilisemal ajal hakati
nende kõrval järjest rohkem kandma poollinaseid, s. t. puuvillase lõime ja linase
koega seelikuid
annaabi.ee 
