ühe noore künnihärja. Targemad vennad kasutasid lolli venna härja kordamööda kündmiseks. Ühel päeval ilmub härja juurde võõras mees. Ta räägib härjaomanikule, et ärgu ta andku härga vendadele kasutada, mingu turule ja müügu maha. Noormees märkas, et külamehel on õigus ning nii ta turu poole tõttaski. Tema teekond käis suurest metsast läbi. Väljas oli vinge tuul. Kaks ligistikku puud triikisid kõikudes teise külge ja sünnitasid aeg-ajalt kiiksatusi. Härjakaupmees jääb kiiksatusi kuulama. Mehele kostab kõrva: ,,Vaata, jälle üks kiiks!" Mees hakkab härga müügiks pakkuma. Ta küsib mitu küsimust ja saab alati vastuseks ,,Kiiks!" Lõpuks seob mees härja puu külge kinni ning liigub kodu poole. Vennad hakkavad härja järele pärima ning noorem vend räägib loo ausalt ära. Vanemad vennad arvasid, et too oli mingisuguselt kelmilt petta saanud.
Sõnatult korraldas Jonathan neile katse, millega harilikud kajakad toime ei tule. Ta kallutas tiivad pidurduseks, jäi peaaegu paigale püsima. Kaks kirgast lindu kordasid katset ta mõttekiirusel, jõudsid lukkasendisse samal hetkel kui ta ise. Nad tundsid tigulendu. Siis, emmates tiibadega keha. sööstis ta järsult pikeesse saja üheksakümne miilise vaardiga, ent nad ei jäänud temast vaksagi maha, - nii nad triikisid taevast korrapärases kolmikrivis. Ja pikeest valjatulekul läksid nad üie sujuvaks üleseljakaareks, täpselt kui peegelpildis, koos temaga isegi naeratades. Taas lauglennule asunud, oli ta terake aega päris vait, enne kui ühmas: "Vahvasti tehtud! Kes te olete?" "Oleme su parvest, oleme su aatevennad, Jonathan." Need olid ranged ja nõudlikud sõnad. "Tulime, et viia sind kõrgemale, viia sind koju." "Mul pole kodu. Ma ei kuulu mingisse parve. Olen hüljatu, igavesti lindprii
annaabi.ee 
