Trigonomeetria oli populaarne samuti 17. sajandil, kuid kõik erines sellest, mida me õpime tänapäeval. Siinus oli ikka veel kindla pikkusega lõik kindla raadiusega ringjoones, mitte suhe ja keegi ei olnud veel mõelnud siinusest kui funktsioonist selle tänapäevases mõttes. Kõik see juhtus peale matemaatilise analüüsi leiutamist ning pandi lõplikult paika Leonhard Euleri (1707–1783) poolt 18. sajandil. Tänu tema töödele läheneme me trigonomeetriale nii nagu me teeme seda tänapäeval. Kuni XVI sajandini oli osa matemaatikast, mida me tänapäeval kutsume trigonomeetriaks, osake astronoomiast. Alates XVI sajandist muutus trigonomeetria iseseisvaks uurimisobjektiks. Selle perioodi tähtsamaks trigonomeetriliseks tööks sai Johannes „Regiomontanus“ Mülleri (1436–1476) raamat „Igasugustest kolmnurkadest“. Raamat ise avaldati mitmeid kümnendeid hiljem. Kuigi Müller teadis kindlasti läbi araablaste tööde
proportsioonid ja kolmnurgad 206 proportsioonid ja kolmnurgad Ükski tööandja ei saa läbi ilma aritmeetikata, ükski mehaaniline leiutis ilma geomeetriata. Benjamin Franklin 207 proportsioonid ja kolmnurgad proportsioonid ja kolmnurgad Siin peatükis läheneme trigonomeetriale eelajaloolisest vaatevinklist, vaadeldes trigonomeetriat kitsamalt kui õpetust seostest kolmnurkades ning laiemalt kui õpetust suhetest ja proportsioonidest. Trigonomeetria motivatsiooniks tuuakse tihti õigustatult majaehitust: hea ehitise projekteerimine nõuab täpset nurkade ja pikkuste seadmist.
annaabi.ee 
