Ludwig van Beethoven
Akende taha tänavale kogunesid naabrid. Ka neile oli muusika meeltmööda. Siis istuti kaua koos.
Pärast õhtusööki hakkasid külalised hoogsas tujus tantsima. Et maja teised elanikud ei pahandaks, võeti kingad jalast ja tantsiti sokkide väel. ( Kolossova 1975, lk 57-
58)
Üheteistkümne aastaselt läks Ludwig juba tööle asendas kirikus organisti. Neljateistkümneselt sai ta vürsti õukonnas organistikoha. Talle anti paraadrõivad: roheline
tressidega frakk, siidsukad, pannaldega kingad, kullaga tikitud vest, silinder, mõõk. Seesugune riietus ei sobinud Ludwigile kuidagi.
1787. aastal, kui Beethoven sai seitsmeteistkümneseks, kogus ta veidi raha, võttis oma muusikateosed kaasa ja asus pikale teekonnale Viini Mozarti juurde, kelle
otsust oma loomingu kohta oleks ta uskunud kõhklemata.
Beethoveni unistuseks oli Mozarti lähedal viibida, tema juures õppida. Kuid ootamatult tuli teade, et tema ema on raskelt haige