V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Claude astus raskelt ja aegamööda. Kõndides ei vaadanud ta enese ette, vaid põhjapoolse
torni poole minnes oli ta nägu kõrvale, Seine'i parema kalda poole pööratud. Ta pea oli õieli,
nagu oleks ta tahtnud midagi üle katuste vaadata. Nõnda kõõrdi vaatab sageli öökull, kui ta
ühele poole lendab ja ise teisale vaatab. Preester läks ülal Quasimodo kohalt mööda, ilma et
teda oleks märganud.
Kurt, kes sest ootamatust nägemusest paigale tardus, nägi preestrit põhjapoolse torni
trepiukse taha kaduvat.
484
Lugeja teab juba, et just sellest tornist näeb linna raekoda. Quasimodo tõusis ja järgnes
ülemdiakonile.
Ta läks tornitrepist üles, et vaadata, mis preester sealt otsib. Ta ei teadnud isegi, mida ta
peaks tegema, mida ütlema või mida ta üldse tahab. Ta oli täis viha ja hirmu. Ta südames
põrkasid kokku ülemdiakon ja mustlasneiu.
Tornitippu jõudnud, uuris ta ettevaatlikult, enne kui trepi varjust välja tulla ja platvormile
astuda, kuhu preester jäi