V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
surmamissa.
Rahvas kuulas hardalt.
Ehmunud ja õnnetu tütarlapse pilgud ja mõtted viibisid täielikult kiriku hämaras
sisemuses. Ta veretud huuled liikusid nagu palves, ja kui timukasulane tuli
336
teda vankrist maha aitama, kuulis see, et ta tasakesi sõna «Phoebus» kordas.
Ta käed seoti lahti ja teda kästi vankrist maha tulla ühes kitsega, kes ka lahti seoti ja kes
end vabana tundes aina rõõmsalt mökitas. Siis pidi ta paljajalu mööda kivist sillutist minema
kuni portaali trepiastmeteni. Kaelas olev köis lohises tal ussina järel.
Siis lakkas kirikus laulmine. Suur kuldrist ja rida põlevaid küünlaid hakkasid hämaruses
liikuma. Kuuldi kirjudes riietes kirikuteenrite hellebardide kolksatusi ja mõne aja pärast tuli
pikk rong missariietes preestreid ja valgetes kirikukuubedes diakoneid aeglasel sammul
salme lauldes süüaluse poole. Varsti nägi süüdistatu ja kogu rahvas seda rongkäiku enese
ees