"trepiastmeile" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

» «Mis on Phoebusest saanud?» kordas ta külmalt. «Ta on surnud!» karjus preester. «Surnud!» ütles neiu jäiselt ja elutult nagu ennegi. «Aga miks te siis mulle elust kõnelete?» Preester ei kuulanud teda. «Ah jaa,» ütles ta nagu enesele, «ta on vist küll surnud. Nuga läks sügavale. Vist puudutasin ma teraga ta südant. Ah, ma tundsin, et selle noatera otsal olen ma ise!» Tütarlaps tormas talle metsiku tiigrina kallale ja tõukas teda üleloomuliku jõuga trepiastmeile. «Kasi, koletis! Kasi minema, mõrtsukas! Las mind surra! Las meie mõlema veri jätab su laubale igavese märgi! Sinu omaks saada? Ei iialgi, ei iialgi! Mitte miski ei ühenda meid! Isegi mitte põrgu! Kasi minema, neetud! Mitte iialgi!» 321 Preester oli trepile komistanud. Ta vabastas vaikselt oma jalad sutaanivoltidest, võttis laterna ja hakkas aegapidi mööda astmeid üles luugi poole minema. Ta avas selle ja väljus. Äkki nägi tüdruk uuesti ta pead luugiauku ilmuvat