AKORDIONI AJALUGU JA KASUTUSVALDKONNAD
paigutus säilis kuni 1960-1970 aastateni. 1930.aastal hakkas Paolo Soprani meloodiabassiga
akordione Itaalias massiliselt tootma.
1930.ndatest aastatest alates on levinud suurte 120 bassiste pillide tootmine. Akordione ehitatakse
kahe-, kolme-, nelja- ja viiekoorilistena, s.t. vastavale registriklahvile vajutades võib avada
ventiilklapi või klapid, mis panevad võnkuma ühe või mitu metallkeelekest. Registrid muudavad
akordioni kõla värvikaks, võimaldavad mängida sirge või tremoleeriva tooniga, suurendavad
heliulatust üles- ja allapoole. 120 bassiga standardsüsteemiga akordioni vasakul klaviatuuril on 6
rida nuppe, neist 4 rida on valmisakordid (mazoor, minoor, septakord ja vähendatud septakord).
Meloodiabasside süsteem kujutab endast 5 oktavi ulatuses basse. Iga bassinupu all on üks kindel
heli.
Akordioni täiustamine jätkub tänapäevani. Tänu kõlakambritega instrumentide tootmisele on kõla
kvaliteet ja tämbrid muutunud värvikaks, pehmeks, mõnusaks.