Inimene maailmas kui trellideta vanglas Esmapilgul võib arvata ning tunduda, et inimene siin maailmas ei ole kui trellideta vanglas, vaid ta on vaba. Näiteks, kui täisealine kodanik tahab, siis ta võib vabalt reisida või ära kolida mujale riiki. Kui ta tahab, siis ta võib osta poest ükskõik mida, mille järele isu tekib ning kui ta tahab siis ta võib võtta ka omale lemmiklooma. Ka alaealisel kodanikul on palju vabadusvõimalusi: ta ei pea käima tööl üheksast viieni, tal ei ole maksude maksmise eest kohustusi ja ta ei pea ka hoolitsema kellegi eest. Laps saab lihtsalt nautida lapsepõlve.
Inimese elu maailmas kui trellideta vanglas Rääkides inimestega kodus ja mujal, olen tähele pannud, et väga paljud inimesed on iseenda vangid. Nad on ehitanud endale puuri, mille olemasolu nad sageli isegi ei teadvusta. Unistused ja pildid elust, mida nad tegelikult tahaks elada, jäävad vaid unistusteks. Seda seepärast, et nad on iseenda vangid, ja vangil pole vabadust. Kas ma ennast võin samastada justkui vangiga trellideta vanglas? Kui vaatan oma elu praegu, siis tundub küll nagu ma oleksin vaba. Ma ei pea iga päev üheksast viieni tööl käima, mul ei ole lapsi, kes piiraksid mu vabadust ning kelle eest peaksin hoolitsema. Mul ei ole autoliisingut või suurt pangalaenu, mille tõttu ma ennast seotuna tunneksin. Sellest hoolimata ei ole ma täiesti vaba. Mulle nagu kõikidele teistele inimestele kehtivad võrdselt reeglid ja kohustused, millest tuleb kinni pidada, segi kui ei taha
annaabi.ee 
