A.dumas Kolm musketäri terve raamat
lähemale nii armastusväärse ilmega, kui suutis näole manada.
Vestlus keerles loomulikult vaese mehe vangistamise ümber. Härra Bonacieux
muidugi ei teadnud, et d'Artag-nan oli pealt kuulanud tema jutuajamist mehega
Meung'ist, ja seepärast jutustas ta nüüd noorele üürilisele enda tagakiusamisest selle
monstrumi härra de Laffemas' poolt, keda ta kogu jutuajamise kestel nimetas kardinali
timukaks, ja seletas pikalt-laialt Bastille'st, riividest, luukidest, õhuaukudest, trellidest ja
piinariistadest.
D'Artagnan kuulas teda eeskujuliku tähelepanuga. Kui ta oli lõpetanud, küsis
d'Artagnan lõpuks:
«Kas te teate, kes röövis proua Bonacieux'? Ma ei suuda ikka unustada, et tänu sellele
hirmsale sündmusele oli mul õnn teiega tuttavaks saada.»
«Oh, nad hoidusid hoolikalt mulle seda ütlemast,» sõnas härra Bonacieux, «ja ka mu
naine omalt poolt vandus kõigi jumalate nimel, et ta ei tea seda. Aga mis olete teie teinud
kõik need vahepealsed päevad