„Kas meil on õigus oma õnne pärast teisi õnnetuks teha?“
Oma poja nimeks tahtis
Juulius panna Aleksander, kuid Emmi ja mamma Neideri arvates pidi poja nimeks saama Karl. Ka
selle ohvri oli Juulius valmis oma naise õnne nimel tooma.
Nendele väikestele eneseohverdustele vaatamata, oli Juulius valmis tooma ka suuremaid. Ta
oleks oma õnne pärast igavesti Emmist lahkunud ning otsustas minna Peterburgi Annat otsima,
hoolimata Emmi tulevikust. Juulius oleks saanud elada õnnelikku elu koos haritud naisega ja tema
pojaga. Gennaadi Treifeltiga kohtumine aitas Juuliusel aga mõista, et tal pole kuhugi minna, sest
teda ootab koju armastav naine. Ta otsustas esimese rongiga tagasi Tallinnasse sõita ja Emmile
sellest vahejuhtumist mitte kunagi rääkida. Taaskord ohverdas ta oma õnne Emmi nimel.
Juulius teadis, et kodukolde õnne ei saa keegi saatuse käest välja sundida, selle peab
kingituseks saama. Sellepärast hoidiski ta Emmit nagu saatuse kingitust ning püüdis oma õnne
nimel teisi mitte õnnetuks teha.