August Gailit
merekohinat, tundmata mingit ebamugavust. Ta oli suurepärane mees, kes suutis
enese jaoks unustada kõik, mis momendil tähtis ei olnud. Ta sai esineda tegelasena,
kes ta just parajasti olla tahtis, olles samas täiesti ebateadlik, et ta on keegi teine. Ja
kogu sellest seiklusest suutis ta välja pigistada viimse kui kübeme sellest naudingust,
mida elu tema jaoks pakkus.
,,Kui päike läheb looja"
Ha, ha, ha, ma karjun, karjun kui trehvatud metsloom, aga see karjumine ei suuda
soojendada sinu jääga kaetud südant, ei suuda leida sinu silmist kaastunde pilku.
-Ära karju!
-Ma karjun!
-Sa teed mind hulluks!
-Ha, ha, ha, seda ma tahangi!. Kannata, kui mina kannatan, nuta, kui mina nutan!
annaabi.ee 
