RÜÜTLIKASVATUS
Lisaks kasvasid
paažidega koos ka peremehe pojad. Nägu öeldud, püüdsid poisid näidata, et nad on kord väärt
rüütlikssaamist: nad võitlesid üksteisega, et näidata end nii füüsiliselt kui ka moraalselt parimast
küljest. Kahtlemata ei jäänud tegemata ka tavaliste poiste tembud ja mängimata mängud, kuid
poiste tegevuse üle oli siiske pidev kontroll. Peaasi – rüütliks saamise soov oli tohutu kasvatav ja
distsiplineeriv stiimul. Paažidena jätkusid poiste igapäevaste treeninngud. Nad vehklesid,
ratsutasid, ujusid, jooksid, võitlesid üksteisega. Tavaliselt tehti seda kogenud sõjamehe-õpetja
valve all. Ka oli paažidel lossi igapäevaelus üpris palju tööd. Nad olid tegelikult oma isanda
teenrid. Peale isanda isiklike ruumide ja tema riietuse olid poiste hoole all ka tema hobused.
Paažid pidid tallis hobuseid puhastama, oskama neid kiiresti saduldada, tundma kõiki lahingus
vajalikke võtteid